Właściciel bloga: miamariah
Nüüd on siis kultusfilm nähtud. Julia Roberts on mulle juba vist enam kui 10 aastat meeldinud, nii et üks põhjus filmi vaadata oli ka tema. Alguses mulle see film ei meeldinud. Aga siiski jäin ja vaatasin lõpuni. Eks ta üks eneseabilugu ole, kuid mõtlesin, et võiks siiski ka raamatut sirvida. Paar nädalat tagasi esitas Elisabet Tamm mõne katkendi raadios järjejutuna. Kuid tuleb tunnistad, et "Kirjad Juliale" meeldis mullerohkemkui "Söö, palveta armasta". Mõned mõtted sellest filmist siiski noppisin, näiteks et vigade tegemine on inimeseloomuses,loeb, kuidas neid vigu parandada, või meie kooselu on kohutav, aga eraldi ei ole me ka õnnelikud.…
Tänane sügispäev oli tõesti imeline: päike, soe tuul, kaunid sügisvärvid. Jalutasin töö juurest lasteaeda ja nautisin iga hetke. Täielikku kirgastumist segas vaid kuklas kummitav mõte, et vaatamata nädalavahetusele ootab ees suur hulk tööd. No ei oska ma nii, et nädalavahetustel vaid puhkaks. Aga mind ootavad igatahes mõnusad ja mahlased sügisõunad, isegi mõned ploomid, muidugi porgandid... mmm. Sügis on mõnus. (Kui külma ja koledat vihma ei saja.)
Olin Markusele juba tükka aega tagasi lubanud, et 1. septembril läheme pizzat sööma. Ikka minu lemmikusse Operase. Ja seal kogesin järsku, et mu laps on vist suureks saanud. Kui tavaliselt ta näkitses paar tükikest või ajas neid lihtsalt mööda taldrikut taga, siis täna sõi kohe mõnuga, noa ja kahvliga - sai isegi lõikamisega hakkama. Kuidagi teistmoodi oli kõik. Ühest küljest on mõnus tunne, et poiss on suur ja asjalik, aga teiselt poolt on kahju ka, et ta enam pisike pole. Aga see on ju ikka nii, et lapsed kasvavad suureks...
Minu kui küllaltki suure Itaalia-sõbra jaoks oli meeldiva avastus Aare Pilve "Ramadaan". See pole pelgalt reisikiri, et käisime Sixtuse kabelis, jalutasime Markuse platsil ja uudistasime Colosseumi, vaid hoopis sisukam, kultuurilooliste ja filosoofiliste põimingutega teos.
Kui ma Hanif Kureishi "Gabrieli andi" olen kaks korda alustanud ja mitte eriti kaugele jõudnud, siis tema "Midagi sulle öelda" on viimase aja suurim lugemiselamus (ja lugenud olen ma sel suvel palju). Just täna hommikul mõtlesin, et mingid motiivid haakuvad "Kuritöö ja karistusega". Kerkivad samad küsimused. Aga kuna miljöö on teine, olulisel kaasaegsem, siis võiks see ehk meeldida neilegi, kellele Dostojevski mõnevõrra raskepärane tundub.
Ühinen Mart Juurega, kes viimases ajakirjas Lugu ütles, et Mihkel Muti mälestused on lugemiseks väärt kraam. On tõesti. Ka Hannes Võrno "Poisi lugu" on hea.
Lisaks eelpool nimatatutele olen suvel neelanud ohtralt noortekaid ja minu-sarja raamatuid,…
Käisin täna "Evitat" vaatamas. Tohutu skepsis oli Maarja suhtes ja tuleb tunnistada, et see ei lahtunud. Laulab hästi, kena inimene, aga.... midagi jääb puudu. Kuigi samas ei kujuta ma hetkel ette, kes veel võiks eesti naislauljatest Evitat laulda. Võib-olla Birgit õigemeel, kui ta mõned aastad küpsemaks saab. Lemmik on mul ikkagi Vaiko Eplik ja seda juba "Jesus Christ Superstari" ajast (ja tema enda muusika ka). Tema pärast tasus etendust vaadata. "Evitas" on ju ilus muusika küll, aga ma olen vist oma elus nii palju teatrit näinud, et mind vaimustada on juba keeruline. Draamafestivali ajal käisin praktiliselt igal õhtul midagi vaatamas.…
Eesti parim spaa on Meresuu spaa. Suurepärane veekeskus, nauditav teenindus, maitsev ja rikkalik toiduvalik, imekenad toad, pere- ja lapsesõbralik. Me kõik vajasime puhkust. Kes pärast pikka ja intensiivset tööperioodi, kes pärast südamega olnud ehmatust ja kes lihtsalt lasteaiast.