Riigi ja rahva eest.
Toa keskel oli laud. Laua keskel omakorda asetses roosa ese. See oli
hoiupõrsas, mille mõlemal küljel ilutsesid dollarimärgid. Laua ümber
istus trobikond mehi, pilgud ainiti hoiupõrsal. Kõik näisid pinges ja
närvilistena. Seljas olid meestel ülikonnad, välja arvatud üks mundris
isik, kelle vööl ilutses kabuur. Iga paari sekundi tagant vaatas keegi
käekella.
Ühes seinas paukus uks ja hingeldades sisenes mustas ülikonnas meessoost isik.
”Oeh, vabandage, tõesti, härrased, vabandage,” ütles ta lipitsevalt,
justkui rakendades nelja viiendikku oma parimast, et teeselda siirust.
”Läks sul alles aega. Aga eks parem hilja kui mitte kunagi või mis,”
nähvas teisest laua otsast mees, kes erines teistest olles ruumis ainus
prillidega isik.
”Veel korra, vabandage, noh,” nähvas hilineja vastu, kahandades oma
püüdlust siirusele ehk kahele ja poolele viiendikule parimast, ”niigi
pidin autost väljudes paar korda õhku tulistama, et need värdjad eest
läheks. Hehheheh... kohe kui hommikul kõne saabus, sain aru, et tasub
turvalisuse huvides vana hea magnumike kaasa võtta.” Ta võttis istet.
”Need värdjad, nagu sina neid nimetad, on muide sinu valijad,” irvitas tema kõrval paksemapoolne mees.
”Minu valijatele makstakse selle eest, et nad mu teele ei koper...,” hakkas hilineja ülbelt ütlema.
”Härrased, palun,” katkestas seltskonnast vanima välimusega hallipäine
meesisik, kes oli hetk tagasi püsti tõusnud. ”Te teate väga hästi, et
me ei tulnud siia tülitsema, me tulime siia, sest meid on tabanud
kriisiolukord, nagu te isegi olete juba uudistes ja tänavatel oma
silmaga näinud. Katastroof! Kogu selle Soodoma ja Komorra keskel tuleb
meil panna paika tulevikudirektiiv ja jagada ära see, millest te hetkel
kõik samal kaugusel olete.”
Kõigi pilgud keskendusid laua keskel asuvale suurele roosale hoiupõrsale. Siis vaadati üksteisele otsa.
Hallipäine mees jätkas: ”Ma ei tea, kui palju võib sealsesse
kriisifondi kogunenud olla, aga ma võin teile, mu kallid härrased,
kinnitada, et sellest ei piisa ega jätku kõigile. Seega peame me
langetama otsuse, mis kasulik kõigile, mis kasulik meie rahvale ja
riigile. See viimane, nagu te juba väljas nägite, on hetkel kokku
langemas. Eilsed katastroofilised tunnid Maailma Liidu nõukogus olid
matusekellaks sellele, mida me oleme püüdnud ehitada ja hoida. Aga nagu
keskajal oli igal tugeval kindlusel mitu kaitsesõõri, on ka meil kokku
varisenud vaid esimene vall. Meie kätes on võimalus ja kohustus jätta
seisma sisemine müür. Seega palun teil mõelda sellele, mis kasulik
maksimaalselt paljudele.”
Hetkeks mattis ruumi vaikus.
Tõusis mundris mees.
”Lugupeetud härrased, meie ees ei ole hetkel tegelikult mingit valikut,
nagu väitis härra president. Ma kinnitan teile, et see raha tuleb kohe
ja viivitamatult anda kaitseministeeriumile ja rakendada armee
tehastes. Peame tegutsema kiirelt ja otsustavalt, sest vaid sõjaliselt
tugevana oleme me teovõimeline rusikas. Tuleb end välkkiirelt kaitsta
välisohu eest!”
”Mu armas härrra, see välisoht on tähtsusetu, kui seeski pole enam midagi,” võttis sõna pruunis ülikonnas isik.
”No kuulge, kogu austuse juures, mu härra, teil, haridusministril, ei
ole siin mingit sõnaõigust. Paradiis põleb. Ja kui te end harida
tahate, minge lugege kodus raamatut. Praegu on lastel aeg liivakasti
tagasi minna. Või pommivarjendisse ronida. Aeg on lasta suurtel onudel
probleemid lahendada,” põrutas mundris mees nagu kuulipildujast.
”Jäägem nüüd viisakateks,” pomises kiilaka peaga mees tema kõrvalt.
”Ohoo, härra kultuur julges sõna poetada,” irvitas taas paksemapoolne mees.
Haridusminister köhatas. ”Vabandage, härrad, aga vaadates tõele näkku
on fakt see, et kõige selleni viisid meid just nimelt vajakajäämised
minu ministeeriumi rahastamises. Te ise nägite neid metslasi seal õues,
haritud inimene nii ei tee! See on otsene tagajärg selle välisohu
rõhutamisele ja mõttetule paanikale ja muretsemisele meie armee
arendamise pärast!”
”Mu härra, proletariaat on loll nii või naa. Anna talle nuga ja ta lööb
sellega kedagi. Anna talle raamat ja ta ikkagi lööb sellega kedagi,”
võttis nüüd sõna punase lipsuga mees vasakul käel.
”Oot oot, mis proletariaat? Austatud härra, mina kui sotsiaalminister
võin kinnitada, et meie rahva heaolu on kõrgel tasemel. See
metsistumine on loomulik reaktsioon paanikas inimese poolt. Meid
ähvardab ju, ma ei tahaks seda välja öelda, maailmasõda. Mida me
muidugi koos võime ära hoida,” teatas prillidega mees ametlikul toonil.
”Väga hea. Kõik kuulsite! Rahva heaolu on kõrgel tasemel! Seega pole
neile enam midagi vaja. Sinu missioon on täidetud, raha pole sinu
ministeeriumil enam vaja, võid koju minna,” nähvas mundriga mees.
”Mu kallis okupandist minister,” teatas ennist hilinenud mees libedal ja mõnitaval toonil, ”munder ei kaunista ühtegi meest.”
”Sinu lõust ka mitte!” käratas solvatu vastu.
”Härrased, härrased, ärgem käitugem lapsikult. Selle seal sisu jagamine
tuleb otsustada kiirelt, efektiivselt ja võimalikult üksmeelselt,”
hüüdis president üle vaidlevate ministrite, ise hoiupõrsa poole
osutades.
Sotsiaalminister alustas taas: ”Härrased, ma arvan, et te kõik nõustute, et kõigepealt tuleb mõelda rahvale!”
”Igaüks otsigu ise, küll see rahvas ka hakkama saab,” piiksatas
vuntsidega mehike tema kõrval, ”meie peame hetkel minimaliseerima
tekkinud tuumaohu ja kaitsma seda, mis peale meie töö, rahakoti, maja,
suvila ja pangaarve kõige tähtsam - emakest loodust ja keskkonda.”
”Pole inimest, pole probleemi,” filosofeeris seni vaikinud ja koguaeg
põrsakest vahtinud sinise lipsuga mees kindrali vasakul käel.
”Mu kallis justiitsminister, Reagani tsitaatide jaoks on teine aeg ja teine koht,” käratas sotsiaalminister.
”Hohoh, või et Reagani tsitaat, oma haridustasemelt võiksid sa ju vabalt minu töö üle võtta,” naeris haridusminister.
”Pole haridust, pole probleemi,” pomises sinilips nüüd.
”Debiilik,” teatas haridustegelane solvunult, surudes käed risti rinnale.
”Härrased, mulle tundub, et ei toimu progre...” üritas president vahele öelda.
”Praeguses situatsioonis ei ole midagi vaielda,” tõusis punase lipsuga
mees, ”me peame kiiremas korras suunama oma rahalised ressursid teiste
riikide aitamiseks, loomaks kiirelt lagunenute asemele uusi
diplomaatilisi suhteid, et mitte üksi jääda, kui asjad tõeliselt, noh,
sitasti lähevad. Ja muide, kui moment vale ei ole, tahaksin paluda ka
palgakõrgendust... tahaks endale aasta lõpus kaatri soetada.”
”Või tema tahab kaatrit,” läks nüüd hilinenud mees näost punaseks, ”ma
rääkisin juba eelmisel istungil, sellel kriisiennetusloengul, oma
soovist lennuk osta!”
”Härrased, palun, aga prog..,” üritas öelda ahastusse sattunud president, keda aga keegi enam ei kuulanud.
”Tõepoolest! Siin ei ole enam midagi vaielda, praeguses seisundis on
kõigile hea, kui mõistetakse, et kõik siit kasu ei saa. Seega igaüks
enda eest!” põrutas äkitselt tõusnud paksupoolne mees ja sirutas käe
hoiupõrsa poole.
”Riigireetur! Proovi ainult! Kuradi majandusmats!” röökis
kaitseminister ja haaras kabuurist püstoli. Kõlas pauk ja paksuke
langes laua kõrvale.
”Issand jumal,” jõudis keskkonnaminister kiljatada.
Hetkega olid kõik püsti.
Keskkonnaminister haaras sõimates kindrali käest, et püstol ära rebida.
Oma relva oli haaranud ka hilinenud mees, kes nüüd kaitseministrit
sihtis. Punase lipsuga välisminister hüppas tema juurde ja üritas relva
alla suruda. Kõlas kärgatus ja külili lendas teisi rahustada püüdnud
president. Samal hetkel oli kaitseminister end vabaks rabelenud ja
tulistas vastu. Käis pauk paugu järel. Haridusminister märkas samal
hetkel, et algusest peale põrsakest piielnud justiitsminister üritas
seda laualt haarata. Hetkega krabas ta pastaka ja virutas selle tollele
kaela. Hetk hiljem hoidis ta juba ise kinni kõhtu tekkinud
kuulihaavast. Relva oli endaga kaasa otsustanud võtta ka
keskkonnaminister, kes nüüd laua tagant silmad kinni valimatult
kõmmutas. Kõlasid veel mõned paugud. Kaitseminister, ise kaelast
voolavat vereoja peatada üritades, tuigerdas ümber laua ja tulistas
veel paar korda tõmblevat hilinenud meest, siseministrit. Siis pöördus
ta ja nad vajutasid keskkonnaministriga samaaegselt päästikule. Mõlemad
vajusid põlvili. Sõrm vajutas reflekselt veel päästikule. Kostis klirin.
Toa keskel oli laud. Laua keskel omakorda asetsesid roosad killud. Laua
ümber vedeles rida laipu, laud ise oli värvunud punaseks. Viimane kuul
oli tabanud kõigi ihaldatud hoiupõrsast. See oli kildudeks lennanud.
Nagu oli kildudeks lennanud kultuur, nagu haridus, nagu sõjandus, nagu
keskkond, nagu kõik muu. Laskus täielik vaikus. Eristada võis
ülikondades mehi maas ja roosasid kilde üle laua.
Hoiupõrsas, muide, oli olnud tühi.
Nuk ka ende komente.
Lini komentin tuaj, filloni diskutimin!