Nii kare on kurgus,
kui pean ütlema: "Vabandust!"
Nii kuivad on silmad,
kui saadan Sind uksel
Ja mu käed on surnud,
kui pean embama Sind.
Kuid Sinu silmis näen helkimas kurbust
Palun, saa aru mul on vaja vabadust
Nii sompus on Su mõtetes kõik ilmad
Kurba viisi dirigeerivad su südametuksed
Oled jällegi pettunud, et ma ei tulnud
Kuid Sa ju tunned mind!
Tead: "Viimane kord ei jätkunud mul julgust."
Nüüd tunnen, et su nutt teeb mulle haiget
Ja iga Sinu anumisemaiguline sõna
Jääb mulle kõrvu kõlama
Tea! Seepärast enam ma ei tulnud
Näib, hoolin Sust nii kuradima palju.
Ainus, mida ma ei taha, on....valgust
See eredus teeb silmadele haiget
Tahan olla kurt, et mitte kuulda keeldude kõla...
Tänasest jäi aeg seisma - jäin Su kõrvale lamama
Ka õhtuks polnud ma kuskile Su juurest läinud
Sul oli õigus - me suhe on kindel kui kalju.
Još nema komentara.
Ostavi komentar, započni diskusiju!