Hey, kallid lugejad. REisipäevik vahetas nime, sest ta pole enam tulevane vaid olevane. :D
31. juuli, ärasaatmispidu.
Kui kolm külalist kohale olid juba jõudnud, läks lahti
diskussioon erinevatel teemadel. Ülikool, Muumi naiste-eelistus ja minu tissid!
Ei andnud see minu rinnapartii kadedatele inimestele no kohe üldse rahu. Mina
aga teatasin uhkelt: aga mina võin veel kunagi mõrvasüüdistusest pääseda nende
tõttu, seega ma hoian nad alles!On ju
seda ennegi juhtunud, et suured tissid päästavad.
Varsti jõudsid ka ülejäänud kaks külalist, kellele tehti lühiülevaade
teemadest, mida arutanud oleme. Ja jälle me jõudsime minuni tagasi.
Ma proovisin sellele lõppu teha öeldes, et kaetud rootsilaud
on selleks, et see toidust tühjaks tehtaks. Pidin ikka ise algust tegema.
Koos viimaste külalistega kaasnes ka kingitus. Toojad
nõudsid, et ma selle lahti teeks. Seda polnud vaja, ma nägin juba nurgast, mis
see oli. Ma hakkasin katkematult naerma. Pisarateni välja.. ja kui midagi
ütlesin, siis seda samal ajal naerdes. Kõik nõudsid, et ma selle välja võtaks,
aga ma ei suutnud. Lasin seda Gerdal teha.
Las ma anna vihje, mis koti sees oli: „See“ on roosa, üsna
pikk, kummist ja väriseb.– Ma
aplodeerin neile, kes said pihta ning nüüd kasvõi muigavad. Teise ringi aplaus
tuleb neile, kes teavad mind suts paremini ja naeravad kõva häälega.
1. augusti öö vastu 2. augustit ei maganud ma üldse.
Pakkisin ning koristasin. Kohver oli juba nii täis, et sinna ei tahtnud enam
mitte midagi mahtuda.
Kui kell viiele lähenema hakkas sulgesin oma sülearvuti,
pakkisin kokku ka käsipagasi ning asusin bussijaama poole teele.
Läksin kõige varasema bussiga Tartu lennujaama. Seal ootas
mind ees tühi saal ning igavus, kuid ei tulnud kaua oodata, kui Check-in’i
kutsuti
Väga muhe neiu teostas seda. Kui Check-in tehtud läksin ma
oma pingile tagasi istuma kui sama neiu astus mu juurde piletid ja mu pass
käes: „Piletit ja passi läheb ka reisiks vaja.“
„Jamh,“ nõustusin naerdes.
Juba Tartu lennujaamas oli üks sakslaste pere, kes täpselt
minu kõrvale istusid. Nii tore oli kuulata, mis nad räägivad ning seeläbi
õppida.
Olin rõõmus, kui meid turvakontrolli lubati. Nagu ka
check-in’is olin turvakontrollis esimene. Seekord oli see eriti tore, sest tädi
kobis läbi ka. Esimest korda minu lühikese lennuajaloo vältel! (Jah, esimeses
osas ütlesin, et see mu esimene lend, aga ei olnudki, enne seda olin veel
ühekorra saksamaal käinud, Münsteris, ja ka Brüsselis, EEVA tseremoonial.)
Ootesaalis tuli sitaks oodata.. õnneks tuli telekast
vähemalt käsnakalle.
Kui lennuk Riiga jõudis, teadsin, et tuleb valmistada end
ette ootamiseks, sitaks pikaks ootamiseks, veel pikemaks ootamiseks kui Tartu
lennujaama ootesaalis. Aega oli mul 9 tundi. Mõtlesin, et ei tea mis
vaatamisväärsusi ma siin näha küll võiks ja kus need üldse asuvad.
Vaatamisväärsusi ei leidnudki, küll aga leidsin pika otsimise peale
valuutavahetuspunkti. Nüüd sain lõpuks ometi midagi hamba-alla. Käisin mingis
pizzaplaceis. Tahtsin sealseid friikaid, sest nood on julmalt head, aga neil
polnud. „No kurja, mis nad teil siis menüüs kirjas on, kui te neid ei tee!“
mõtlesin.
Tellisin selle asemel pepperooni pitsa ning koka. Ime, et ma
veel kokamürgitusse surnud ei ole. Rohkem kui 1.5 liitrit kokat
öösel, et ärkvel püsida, klass kokat seal pizzaplaceis ning Saksamaal hiljem ka
topsitäis.
Vahepeal käisin A korpuses magamas. See mulle juba sitaks
kalliks saanud. Kui Brüsselist tulin pidin ka seal hommikust lendu öö läbi
ootama. Ärgates käisin jälle söömas ning siis istusin vahepeal kuskil
koridoris. Seal koridoris oli suht huvitav inimesi jälgida. Eks oli varemgi
mõni silma jäänud seal oma riietusega või millegi muuga, aga eriti jäi mul
meelde üks tädi, sest mu esimesed mõtted teda nähes olid „ „Muumi
naiste-eelistus““ (pane tähele, et Muumi naiste-eelistus oli ka jutumärkide
sees). Tädi oli XL-kapinuppudega (B korv umbes) ja kui teda ühekorra tonksata
võdiseks ta järgmiste jõuludeni. (Muumi on nimelt kunagi öelnud, et naine peab
olema sale, et ei oleks nii, et kui ühekorra tonksata, siis võdiseb järgmise
aasta jõuludeni, ning naise tissid peavad olema nagu kapinupud = A korv.)
Mõni aeg hiljem nägin veel üht tädi. Tema oli kohe üleni
paks ja tal oli veel mingi suht lühike kleit seljas. Kui ta kummardus, siis
tsellu-reied tulid kohe nähtavale. Tal oli ka sääre peal tselluliiti. Kaugelt
vaadates oli isegi labajalgadel tselluliiti! No ei olnud lihtsalt kohta, kus
seda poleks olnud. Väga jube.
Peagi läksin tagasi A-korpusesse tudule, sest nii sitaks
igav oli. Magasin poole neljani ja otsustasin siis, et kuna nii mega igav on,
peaks vaatama, kas mu lend on juba väravanumbri saanud. Seekord ei lennanudki
see A-korpusest välja vaid Bst. Läksin oma värava juurde.
Istusin ja igavlesin kuni kuueni. Siis tuli lennuk ette ja
meid lubati pardale.
Kohe kui lennukisse sain, avasin Gerda kirja. Nimelt,
ärasaatmispeol andis Gerda mulle ühe kirja ja ei lubanud seda enne lennukile
jõudmist avada. Ma ei teinudki seda. Aga kuna ma lennul Riiga magasin, siis
pidin seda lennul Hamburgi tegema. Lugesin ja muigasin. Kolm asja mida pean
siin kindlasti tegema: Suudlema vähemalt
ühte sakslast, see on minu valikul, kas meest või naist, aga soovitati meest.
Ostma endale midagi ilusat, ka Gerdale.
Ning
ROCKIMA! Seda pidin ma võtma, kuidas soovin. Eks ma siis rockin, kuidas oskan.
Külmetasin ja valutasin pead, sest külm oli. Proovisin
magada aga ei tahtnud õnnestuda. Siis kui hakkasin magama jääma, teatati, et
poole tunni pärast jõuame Hamburgi. Kurja, miks nad seda 30 minsa enne
teatavad. Teatagu 15, saaks kauem magada!
Olin jubeõnnelik, et lõpuks ometi kohale jõudsin. Võtsin
lindilt kohvri ja läksin terminal 1 poole, kus pidi mind pere ootama. Meenus,
mille järgi ma peaks peret otsima. Meenus ka see, et pere ilmselt ei tunne mind
kohe ära, sest pildi peal olin ma blond veel. Niisiis nägin üht meest kaks karu
käes. Ka kirjas oli öeldud, et neil on 2 karu käes. Läksin tervitasin ja
tutvustasin ennast. Esimene küsimus kohe: kuidas lend oli?
„Lang und langweilig, aber ich bin froh hier zu sein,“ oli
vastus. (Pikk ja igav, aga olen rõõmus, et siin olen) Ma ei olnud isegi kindel,
kas see grammatiliselt korrektne oli, aga pidin ometi midagi ütlema ju. Läksime
siis auto juurde. Muidugi astus Sandra teele ja peremees karjus: ettevaatust!
Normaalne, juba esimese viie minutiga tahan end ära tappa ja marki maha teha.
Aga kurja, seal oli ju sebra! Faking bemm peaks sellega arvestama ju! Istusime
autosse ja asusime Lübecki poole teele. Mees rääkis nii palju, et kui ma selle
kõik siia kirja tahaks panna, siis ei viitsiks seda keegi lugedagi. Kes tahab
pikemalt teada see kirjutab sanzu17@hot.ee
ja ma räägin. Või lisab mu msni sanzu10@hotmail.com
ja ma räägin, kui kunagi netti saan. Otsustasime ka sööma minna. Muidugi mäkki,
aga see oli tema idee, mitte minu. Pidin ise küsima. Kurja, sakslased on nii
abivalmid, et küsivad isegi, kas ma räägin inglise või saksa keelt. Otsustasin
ikka saksa keeles purssida. Saime toidu kätte ja istusime lauda. Alexandra
helistas Martinile.
Martin ütles naisele: „Sa ütlesid, et piff on blond, aga ta
on suts tumedama, et mitte öelda musta peaga.“ Muigasin.
Pärast söömist oli meil veel umbes 15 minutit sõitu.
Kiirteel kimasime. Kui tüüp sõitis 160ga oli tunne, et sõidame 120ga. Kui ta
sõitis 120ga oli tunne, et sõidame sajaga. Kui ta sõitis 100ga oli tunne et
sõidame 80ga. Kujutasin ette, et kui me sõidaks 20ga oleks tunne, et seisame paigal.
Ta küsis ka, et kui kiiresti me Eestissõidame.
Vastasin siis, et 100-120ga.
Kui tüüp ei suutnud ära imestada, miks nii aeglaselt, pidin
seletama, et meil ei ole kiirteid, mitte selliseid vähemasti nagu saksamaal on.
Jõudsime koju. Martin hõikas Alexandrat aga alla tuli hoopis umbes minu ealine
neiu. Ta tutvustas ennast. Kathi oli tal nimeks ning vanust tal 21. Siis tuli
nähtaval ka Alexandra. Kõigil oli nii hea meel mind näha. J
Välja tõmmati ka vein. Kui küsiti, kas ma joon, vastasin, et ei joo, aga veits
veini sunniti ikkagi jooma. Rääkisime erinevatel teemadel, minust ja natuke Eestist
ja natuke siinsest elust. Öeldi, et homme (teisipäeval) ei pea ma vara ärkama
vaid võin magada nii kaua kui tahan. Normaalne.
Köögist edasiviiv uks avanes ja pea pistis sisse väike
poiss. Ütlesin kõva selge häälega „Halloo!“ Oee, poiss oli nii häbelik. „Na
Yannick, sag hallo,“ kõnetas Alxandra last. (No Yannic, ütle tere.)
Poiss pistis häbelikult vahele: „Hallo.“
Yannick tahtis süüa ja juua veits ning läks siis tagasi
magama. Normal, nagu mina noh! Kes see siis ikka juba 9st kella 10ni hommikul
suudab söömata olla.
Kui mind magama saadeti meenusid kingitused, nii et läksin
kööki tagasi kingitusi viima. Kaks likööripudelit ning soolatopsid. Ei tea, kas
neile meeldisid päriselt ka, aga sedasi nad vähemasti ütlesid.
Küsisin, mis kell siis ärkama peaks ja nad kordasid veel, et
absoluutselt suva, aga tööpäevadel kell 8. Ehk siis juba kolmapäeval pean
ärkama kell 8. Noh aga Eestis on see 9 nii et mitte just väga vara või kuidas.
Elamist ja ponisid mulle samal õhtul küll ei näidatud, kuid
täna, teisipäeval, nägin juba ponisid ka nii suuremaid kui väiksemaid. Üks must
oli niiii nunnu, et võtaks või kohe ööseks kaissu siukse omale. Järgmisesse
blogisse panen kindlasti mõne pildi ka.
Nüüd üks nädal aega tuleb oodata ja siis tuleb järgmine osa. Bis dann! ;)
Još nema komentara.
Ostavi komentar, započni diskusiju!