Õrnas vaikuses piisake libiseb,
lendleb ja langeb siis suule,
huulte nurgast sealt kaelale niriseb,
peitub dekolteesse, muist tuulde…
Ripsmed märjad ja kleepuvalt tükkis,
nahk siidiselt libe ja sile,
roosa keel huuled pehmemaks lakkis,
habras käeke veel puudutas üle.
Vihmast nõretavad heledad juuksed,
justkui suudeldes nahale kleepuvad.
Pea kõik on vaikne, vaid kuulda on nuuksed,
kuid silmad säravad, õnnest leekivad!
Kerge ohe kui väljudes moondub,
muutub auruks ses jahedas öös,
ümberringi on udu, mis koondub
nagu tahaks, et ta võõrduks tööst.
Kuid ta ei…