...Üldiselt oli kõiksuguste abide ja haakijate ülesanne
traktorite ja masinate puhastmine,määrimine kütuse ja õliga
tankimine,remondi tegemine ja muud pisiasjad,mida traktorist
või kombainer käskis teha.Vajaduse korral isegi poes viina järgi
käimine,nagu on olnud õpipoistel iidsetetst aegadest saati.Mõned
põllud olid nii suured,et traktorid hommikul alustasid ühest otsast
ja tagasi õhtul jõudsid tagasi.Ka juhtus rikkeid,siis seisis mõni
traktor päevase viisi keset põldu.Kõige raskem oli tarktoristide
elu talvel.Suurte külmadega oli traktoti käivitamine tõeline
kangelastegu.Tavaliselt tehti lõke alla,et mootor üles soojenda.Ja
imeks küll,tuleõnnetusi ei juhtunud.Et siis veel kallurautosi ei
olnud,,tehti kõik peale-ja mahalaadimistööd käsitsi -
labidate,kühvlite,hangude ja luudade abil.Tõsi,kombaini punkrit
laaditi vili auto või hobu rakendi kasti viljatransportööri
abil.Vii veeti põdude ääres asuvatele viljaplatsidele.Viljaplats
oli kulust puhtaks põletatud ja kõvaks tambitud väljak.Sinna
laaditi maha kõik saabuvad viljakoormad.Et vili hunnikutes ei
kuumeneks,oli töös 10-20 naist noorukit,kes puulabidatega loopisid
vllja ühest varnast teise.Labida täis vilja tuli visata õhku hästi
kõrges kaarega,et ,tuul hästi läbi lkäiks ja kergemad sõklad ära
viiks.Ja nii päevad läbi.Aastaid hilljem saabus ka viljaplatslle
uut tehnikat:transportöörid.sorteerid ja viljapuisturid.Need olid
varustatud statsionaasete mootoritega,kud ikkagi oli vaja neile
vilja sise- ja etteloopimises käsitsi tööjõudu.Selliselt 2
kuu jooksul ettevalmistatud vili laaditi veoautodel ja veeti
Abakani või Minussisikisse ja sealt edasi jumal teab,kuhu.Ka ei
olnud mingi uudis,kui mõni auto jäi kusagil kinni või sõitis
uppi,siis laaditi vili sealsamas maha teerööbastesse või
mudaauku.Keegi karistada ei saanud.Küll aga aga rangeilt keelatud
töötajatel vilja koju taskus või kotis.Ega see keeld veel näljast
inimest takistanud.Ikka sai põue särgi sisse või jalanõudesse veidi
vilja pandud ja koju viidud.Vilja vedamisel sai tavaliselt öisel
ajal vanki põhja jäetud vilja kiht ja pärast pimeduse katte
all kodus kotti pühitud.Ikkagi toitaine.Üks omapärane amet
heinategemise oli lohistipoiss.Need olid 10-15 aastased poisid,kes
osksid ratsutada hobuse seljas.Nemad olid heinatöödel abiks heina
kokkuvedamisel.Selleks oli valmistatud puidust piidega 3 m laiune
lohisti,eespool kaks ratast all ja ees pööratav kimmius veorakmete
jaoks.Seda riistpuud vedasid kaks hobust,poisid seljas
juhtimas.Tühjalt sõideti lohisti piid tahapoole loihsemsas mööda
maad,esiots toetus ratstele.Kui alustati kokkuriisutud heina
kogumist,pöörati hobused tagasi s.o.180 kraadi ja sõideti piki
hainavalli üks hobune ühel,teine teiselpool vaalu.Lohidti piid
libisesid heina vaalu all ja ni koguti lohistile parsa heina
saad,mis veeti kuhja juurde.See nõudis villumust ja täpsust,ka
valiti enam-vahem ühtlase kõnniga hobused.Eriti tähelepanelik pidi
olema kogumisel lohistle,et hobune ei astuks lohisti piile.Siis
võis hobuse jalg pii teravikuga viga saada ja hobune paariks
nädalaks rivist väljas.Siis seda sõimu ja pahandust!Muidugi pandi
uus hobune asemwle,ega töö sellepärst seisma jäänud.Kuhja juues
pöörati ringi 180 kraadi ja tõmmati lohisi heinasao alt
välja.
Pašlaik nav neviena komentāra
Atstāj komentāru, un uzsāc diskusiju!