Дневники

2 plus 1

https://sometag.org/account/nicitaj/1540374253/

1..1770649..J****. lat..27

2..1771016..M*****lat.40

3..1938456..J******lat.31

4..1938542.B****....lat.41

Kas keegi uusi tutvusi otsib

 tere

Vana mees on suremas. Tõmbab veel vaevu hinge. Järsku pilk selgineb ja ta palub:
"Tahan astuda sotsiaaldemokraatlikku erakonda."
Kõigil hakkab kiire, sebitakse avaldus, soovitajad ja kõik muu, kiirkorras kinnitatakse ka liikmeks ära, et surija viimast soovi täita.
Vana rahuneb.
Järsku valgustab tema nägu särav naeratus ja viimase hingetõmbega ta kähistab:
"Kohe on üks sots vähem..."

Naised omavahel:
“Ma olen paks!”
“Ah, jäta nüüd! Sa oled väga seksikas!”
Mehed omavahel:
“Ma olen paks!”
“Jah…Ja täis oled sa ka!”

Mees ja naine sõidavad autos. On tõsine tüli. Sõidavad külast läbi, seal tee ääres poris lamavad kaks siga.
Naine küsib sapiselt: „Sinu sugulased?“
Mees: „Jah. Äi ja ämm....“

Me oleme üürnikud siin maailmas. Kuidas saame siis midagi omada üldse?!
Me üürime linna, kus elame. Üürime töökohta (ka siis kui omame töökohta, kuna me ise pole igavesed). Me üürime korterit, maja, maad, last. Me ei oma mitte midagi. Isegi ennast mitte, kuna see, mis meiega juhtub, ei allu meie kontrollile.

Kõik on ajutine, kuna meie ise oleme ajutised. Millest see siis tuleb, et tahame Kõiki ja Kõike omada? Me ei tea, palju meile on antud aega ehk et me oleme siin nagu külalised.
Seda kõike mõistes - mida saaks muuta enda elus? Praegu kohe, sel hetkel?
Kuna meil on Kindlalt olemas vaid…

Tahtsin kunagi kirjanikuks saada. Ilmselt seetõttu, et mul kirjutamine õnnestus. Olin rühma ja maleva päevikupidaja, kirjutasin artikleid kooli stendile, kohalikule ajalehele. Hiljem sai minust tagasihoidlik luuletaja. Mind on trükitud Eesti Luuleliidu korraldatud võistluskogumikes ja Pärnu 750 aastapäevaks trükitud luulekogumikus. Seejärel polnud mul midagi öelda.
Lukustusin. Sulgusin. Nüüd hakkasin siia päevikut pidama, et õppida suhtlema. Õppida kirjutama. Õppida mõtlema end väljendades.
Soovin taastada endise mina. Kirjutava. Kuid ka leida uue mina - sellise, kes on vaba kõigist ja kõigest sõna otseses mõttes ja seetõttu rahulolevja õnnelik.
Sellise, kes usaldab elu.

Iga inimene avab meis endis mingi uue nurga, külje. Vahel me üllatume iseenda üle, kuna ei teadnud sellisena olemaski endid. Et mitte segi ajada selle inimese vajadust enda elus ja iseenda olemust sel hetkel ... Et osata neid eristada ...
Et see inimene, see teine, toob küll esile mingi uue huvitava joone, kuid kuidas seda hoida ilma selle teise inimeseta?

Miks mulle alati on nii sümpaatsed olnud (juba lapsest saati) need üksikud ja tugevad tegelased? Miks? Samas olen ise kogu elu end üksikuna tundnud ja samas mitte iial üksi olnud...

Mind häirib, kui on kiire.
Mitte see, kui teistel on. Enamikul on kiire elamisega, suremisega, kõik tormavad kusagile.
Mulle väga meeldib, kui on aega. Aega vaadata, mõelda, tunnetada. Olla kohal veidi varem ja siis jälgida, kuidas teised tulevad. Kiirustades.
Marilyn Monroe olevat öelnud, et mitte tema ei hiline, vaid teised kiirustavad liialt.