Blog
miski mu sees
läks äkitsi katki
silmad taas vees
ootan kedagi appi
tahaksin ju suuta
olla keegi teine
ei suuda muuta
nii on täna,oli ka eile
kõik mis teen-on vale
kuidas ka ei püüaks
kipitamas mu pale
sinna pihta löödaks
minu katkine hing
ning kurblik meel
on muserdamas mind
ei kuhugi-olen teel
maailma lõpus,pole lõppu,ega algust,
pole pimedust ega ka valgust...
pole armastust,pole iha
ei ka sallimatust ja viha....
pole kahetsust,ei andeks andmist,
unustust ja higes kandmist...
seal ehk vaid vaikus,mida me ei kuule,
ilmselt puhumas seal hoopis teised tuuled....
taevas taas valuliku hingena halab,
päevast päeva aina valab ja valab....
puud on kaotanud oma uhked rüüd,
alasti sügises nad seisavad nüüd....
meri kord vaikne,kord vahune
torm tõuseb ja äkki siis rahuneb...
sügis-kelle jaoks ilu,kelle jaoks õud,
sügistorm-see on ilu ja selles peitub jõud!
,ma ei väida,et kedagi ei vaja
ega ka seda,et kõik mu ümber on jama....
sa ütled,et elu on ilus ja elamist väärt,
no kui sa just nii ütled,las siis jääb
minu usk,on kaugel,mägede taga
ja õnn,kuskil õndsalt, norinal magab..
saatusel omad plaanid ja teod,
mina siin üksi ja tühja täis peod...
sel ööl,kui heitlesid pimedus ja valgus
ja taevas nuttis,kui valulik hing...
sel ööl oli lõputu lõpmatuse algus
mässas meri,nii kaugel.kui seletas silm.....
sel ööl,ma igatsesin näha mässavat merd
ja jalutada mööda liivast randa,
ihkasin tunda endas tormavat verd
tahtsin lõpmatusest leida ma enda....
seepärast,ma kaasa sind kutsusin,
sel ööl,kui tähed taevas kustusid.....
ei teadnud,et sel ööl pimeduse võidab valgus,
ega sedagi,et see öö on meie kiretormi algus....
ja just sellel ööl,sai minust taas elav hing,
kõige selle eest, tänan ma ainult sind...
Ausalt, tahan kohata kord sind veel-
su kõrval vaikselt, hääletult istuda...
Ning siis: üsna tasa just hommiku eel
taas üksinda heitlikku maailma viskuda...
Lähekski nii, et tagasi ei vaata-
ei ühtki kallistust, ega suudlust...
Siis palun, ära taha mind saata-
Sust tundma ei hakkaks ma puudust...
Pauguga kinni lööme saatuseraamatu,
sest lõpule see peatükk vist jõudis.
Vaid hetke olen veel veidi saamatu-
omajagu jõudu see minult ju nõudis..
Noh,kuna me tuustiga oleme nii,enam vähem sõbrannad,siis juhtub ikka seda ka,et me kuskil kokku trehvame....kunagi mingil ajal saime siis kokku ja Tuust hakkas rääkima...umbes nii,et tead.....aga ta rääkis sosinal,mh,ilmselt siis saladus,no ma siis sättisin ligemale istuma,kõrv kikkis nagu koeral,ise veel jälgisin suu liigutusi ka,sest kuuldavus oli suht halb ja ei saa ju ühtegi sõna raisku lasta.....saladus ju ikkagi....Tuust siis seletas maast ja ilmas,kuulasin kannatlikult,sest kui aus olla,see jutt mind ju ei huvitanud,saladust ootasin.....see aga muudkui jahus tühjast tähjast ja ikka aina sosinal.....ma siis mõtlesin,et vaat kus kaval,teeb nii paljudest asjadest juttu,et mul pärast kõik segi läheks ja saladust edasi rääkida ei saaks......no hakkasin siis ääri veeri,et ....no Tuust,kas.....eee,mis....tema aga aina sosistas edasi,no ega ma ks siis vahele rääkida ei saand,oleks äkki öelnud midagi,mida oleks pidanud kuulma,kuid ei kuulnud........muutusin juba närviliseks,sest mitte midagi uut ja üllatavat ma temalt ei kuulnud,vedasin siis kulmu kortsu ja ütlesin,No kuule Tuust,millal saladus tuleb......see vaatas mulle üllatunult
Ma tean, tormiga ei tasu parve vette lasta
ja tundmatusse suunda seilata.
Uduloorist läbi joosta sihitult on hullus,
armastada kedagi-on puhas lollus!!!!
seisan taas teel,tuul sasimas mu tukka
kõrgele keerutades põlenud tunnete tuhka
rahvas kõnnib,istub ja seisab püsti,
ma seda kõike näen,ometi tunnen end üksi
kõigis oma tegudes,olen kukkunud ma läbi
ennast peeglist vaadates tunnen vaid häbi
ma tõesti ei hooli,ei armasta ega vihka
õnne leida juba ammu enam ei ihka
loobun kõigest ja endaga teen rahu
peagi on aeg,kus kedagi mu ellu ei mahu
olen üksi,täiesti üksi ja nii on hea
ei iial siis kelleski pettuma pea
ise endale jõudu siis annan,
ise ennast läbi raskuste kannan
pole sõpra,kellega aega veeta
seega iial ei saa ta mind reeta...
müürid enda ümber tugevaks laon
nende kaitsvasse emussse kaon
kaotsi on läinud minus lootus ja usk
kadus naer,asemele asus tusk
kanda ei taha endal enam maski
lõikan,rebin ja tallan kõik katki
lõpetan kõik,olgugi see veel eos,
vihkan seda maailma igas tema teos
kord kui leian lahenduse- on hea,
kui mitte,leiab lahendus mind.
mis lahenduseks on,ei tea,
ometi siin elus kõigel on hind.
Sa ilmud valgusest ja kannad seda endas
ja pea riivates tunnen su tundeid.
Seal mingi vari vaikides mööda meist lendas,
tuues kaasa suht segaseid endeid....
Kuid mu vaade on must
ja tühjust täidab hing....
pole minus ju armastust,
ainuke, mida tunnen on kirg.
Ja see valgus,nagu suits mind katab,
valetan,kui ütlen,et mul pole hea....
peagi see kirg,meid endasse matab,
ehk kord kordub see veel-kes teab!