Ühel päeval ta kurvastas... Aegade pärast, mis olid ning mis on igavesti läinud. Oodates tagasi inimest, kellel ta oli minna lasknud. See igatsus on sama suur kui oli kunagi sellel inimesel, kellel minna lasti. Ta vajas teda sama palju kui kunagi teda vajati... Ta tundis kõike seda, mida tema vastu tunti... Kunagi... Siis, kui seda hinnata ei osatud. Nüüd, mil ta istus ja tundis kõiki neid tundeid ja mõtles kõiki neid mõtteid, küsis ta endalt: mida ma tol korral tegin või tegemata jätsin? Olin ma... Mis? Hoolimatu? Ükskõikne? Või kasutasin ma hetke? Kasutasin ära... Võimalust? Nii või teisiti: kasutasin ma ära teda... Kui inimest. Enda huvides ja enda heaolu pärast. Sellised mõtted... Kuid mida ma tundsin, kui ta minu juurest läks? Küsis ta endalt. Midagi. Ma teadsin, et ta tuleb tagasi. Teadsin ju? Nagu alati. Kuid tegelikult ei saanud ta oma kaotusest aru. Seni, kuni... Ta tundis end kurvana. Saades aru, et tehes haiget teisele, oli ta ka ise haiget saanud...

Lubię to! 6