Ma nägin unes, kuidas Saatan kõneles Minuga,
keset hävingut, kesk rususid,
Ta andis mulle nõu, klaasnõu ja ütles:
"Hoia, siin on Surm!"
Ma vaatasin seda ja mõtlesin..
mis oleks, kui..
kui viskaks ta katki..
kui Surm võtaks Mu kaasa..
See klaasnõu pudenes Mu käest..
pudenes tuhandeks killuks..
hetk hiljem..
Ma ei mäleta mis sai - Mind pole enam


Kahjuks ei oska ma öelda, kelle kirjutatud luuletus see on. Vabandan autori ees.
See luuletus kajastab nii hästi elustiili, mis oli omane Aivole...pidevalt mõelda surmale...sellest rääkida...

             Ja ühel hetkel teda polnudki enam
Vaikus..

Tunnen tema külaskäikudest meeletult puudust..
ja oh pagan - kui väga mind painab meie viimane vestlus..
Sellest kohutavast õnnetusest on möödas juba aasta, aga millegi pärast ma mõtlen sellele iga päev. Aivo pilt on ikka veel mu laual.
Praegu loen minuteid - eelmisel aastal sellel hetkel oli veel Aivo elus....aga 15minutit hiljem...enam mitte..

Aivo, sina tead (L)

Lubię to! 9